Ma lõin endale alguses ühe illusiooni, et selleks, et õnnelikuks saada, pean ma kõigepealt jõukaks saama. Jõukad inimesed tundusid mulle õnnelikud ja sellest järeldasin ma, et need kaks asja on omavahel seotud. Kui ma tegelen hullult investeerimise ja ettevõtlusega, siis saan ma jõukaks ja pärast seda saan ma õnnelikuks.
Nii ma hakkasingi jõukaid inimesi uurima ja nendega rääkima, sest ma tahtsin teada, kuidas see raha asi toimib. Ja siis tuli välja, et enamik neist ei rääkinud minuga üldse rahast, sest raha ei olnud nende jaoks teema. Nende teema oli see, kuidas ennast reflekteerida, kuidas olla parem inimene ja kuidas luua oma ellu rohkem õnne ja rohkem armastust.
Ma ei saanud alguses üldse aru, mis mõttes ja kuidas see kõik raha teenimisega seotud on. Aga see jäi mind kummitama ja ma hakkasin edasi uurima. Lugesin raamatuid alateadlikest programmidest, egost, hingest ja meditatiivsetest seisunditest ning jõudsin sealt vabastava hingamiseni ja hiljem ka loodusrahvaste traditsioonide ning joogani. Mind huvitas kogu selle juures üks küsimus: kas mul on inimesena võimalik muutuda ja kas ma saan oma elu kuidagi teistmoodi kogeda?
Miks enda sisse vaatamine on päris hirmutav ja mida ma seal nägin
Kui sa lähed enda sisse vaatama, siis saad sa päriselt teada, mis seal on. Sa näed, et sinu sees on ahnus, mis tahab kogu aeg saada, ja et sinu sees on kadedus teiste inimeste suhtes. Seal võib olla mingi lapsepõlve valu, puuduse tunne või üksindus, ja mõistus paneb selle nägemisele täiega vastu, sest ta ei taha sinna minna.
Minu jaoks on vaimsus suuresti just see töö. See ei ole ilus jutt valgusest, vaid see, et ma puhastan neid kohti enda sees, mis loovad kannatust nii mulle endale kui ka teistele inimestele minu ümber.
Kuidas see kõik jõuab kõige igapäevasemasse kohta ehk tüli keskele
Kõige igapäevasem koht, kuhu see töö välja jõuab, on tüli teise inimesega. Mul on tekkinud väga tugevad ja head sõprussuhted just sellest hetkest, kus meil oli tüli ja mina jäin selle tüli sees armastusse. Sellel hetkel, kui ma tahtsin teisele inimesele koha kätte näidata, ütlesin ma hoopis, et anna mulle andeks, ma armastan sind, ja põmm, kogu pinge kadus.
Sellel hetkel, kui sa tahad inimesele vastu panna, võid sa teda hoopis armastada, ja võib-olla tunneb ta siis esimest korda, et teda armastatakse.
See ei ole lihtne, sest sa pead jääma iseendaks ega tohi oodata, et teine sulle kohe samaga vastaks. Aga kui see tuleb puhtast kohast, siis on seda väga raske rünnata, sest sa ei võitle enam temaga, vaid soovid talle ja kogu sellele olukorrale head.
Ma ise usun, et inimesed ongi armastus ja me lihtsalt paneme sinna ette igasuguseid blokke ja reegleid. Samas pean ma olema aus ja ütlema, et ma ise ei armasta veel lõpuni kõiki ja kõike. Mul on omad haavad ja kohad, kus ma olen haiget saanud ega luba endal täielikult armastada, ning ego sõidab ikka sisse ja tahab oma asja saada, sest ma olen ju inimene.
Seepärast on mul vahel vaja lihtsalt vabandust paluda. Kui ma olen kellelegi haiget teinud oma sõnade, tegude, tegemata jätmise või ütlemata jätmisega, siis ma palun selle eest kogu südamest vabandust, ja sama kehtib lubaduste kohta, mis ma olen jätnud täitmata.
Mis mind sellel teel hoiab, kuigi mul ei ole ühtegi ranget rutiini
Kui väga aus olla, siis mul ei ole mingit ranget igapäevast rutiini ja minu distsipliin ei ole kõige tugevam. Aga mulle meeldib käia looduses, mängida kitarri ja teha muusikat, ma mediteerin ning hingamise leian ma alati üles siis, kui on väga raske hetk.
Üks väga oluline asi on veel see, et ma püüan ümbritseda ennast inimestega, kes on samal teel, olgu see siis investeerimine või armastamine. Kui on inimesi, kes tahavad oma ellu sama asja luua, siis on seda koos teha palju lihtsam.
Minu unistus on luua enda ümber rohkem ilu, armastust ja headust, nii palju kui ma oma praeguse teadlikkusega oskan.
Ma olen sellel teel, kus ma puhastan ennast, saan teadlikumaks, komistan, palun vabandust ja lähen jälle edasi. Kui minult küsitakse, millest ma unistan, siis ma vastan, et ma tahan elada paradiisis siin maa peal.