Mul oli elus üks periood, kus ma otsisin oma kohta ja mõtlesin, mida ma teha tahan. Mind huvitas hullult investeerimine ja ma tahtsin sellest kellegagi rääkida, jagada oma mõtteid ja kuulata, kuidas teistel inimestel see asi käib. Minu ümber ei olnud aga eriti kedagi, kellega seda teha.

Ma olengi selline avastaja tüüp. Kui võtta mingi vana hõim, siis mina olin seal ilmselt see inimene, kes läks kuhugi maad avastama ja tuli kahe aasta pärast tagasi jutuga, et saate aru, seal kaugel on selline suur sinine asi ja seal on vett, reaalselt lõputult palju vett. Ja küla vaatab teda ning mõtleb, kas see tüüp on ikka korras.

Investeerimisega oli mul täpselt samamoodi, sest raha säästmisest ja investeerimisest ei räägitud siis eriti ning inimestel oli raske aru saada, miks see oluline on. Vaimsete teemadega oli sama lugu. Ma olen päris paljudes olukordades olnud oma mõtete ja avastustega üksi, ja kuigi ma jagan neid ikka, ei tule inimesed alati kaasa.

Samas oli mul varasemast olemas üks väga hea kogemus tugevast kogukonnast, kus inimesed õppisid koos ja hoidsid üksteist. Sellest tuli mul mõte, et võiks ju olla ka investorite kogukond, kus me koos õpime, investeerime, jagame ja arutame.

Kuidas ma joonistasin paberile mega plaani ja kutsusin sõbrad vanemate kontorisse

Ma tegin kodus paberi peale ühe mega joonise ja kutsusin kaheksa sõpra vanemate kontorisse kokku. Ütlesin neile, et nii, vaadake, mul on mega plaan ja see on Investeerimisklubi: sa tuled sisse, saad teadmisi ja iga kuu toimuvad üritused.

Ma olen loomult selline starter, kes paneb asja suure energiaga käima ja tõmbab inimesed kaasa. Oma peas arvasin ma, et panen selle käima ja siis mind enam vaja ei olegi.

Me tegime kaks üritust, millest üks rääkis sellest, kuidas investeerida kulda ja hõbedasse, ja teine sellest, kuidas investeerida veinidesse. Pärast seda sai hoog otsa ja starter enam käima ei läinud, sest sinna oli vaja kogu aeg kütet peale panna ja üksinda ma seda ei jõudnud.

Mis juhtus siis, kui Marko Portugalist tagasi tuli ja küsis, mis klubist saanud on

Sellel esimesel üritusel oli kohal üks vägev mees, Marko Oolo, kellele see mõte hullult meeldis. Pärast seda läks ta Portugali, ja kui ta sealt tagasi tuli, siis küsis ta minult, et kuule, see oli nii äge asi, mis sellest saanud on.

Ma rääkisin talle, et me tegime kaks üritust ja et üksinda ma seda teha ei jõua, ning pakkusin, et äkki teeme koos. Ja siis lendas Marko niisuguse power'iga peale, et sealt läks kõik päriselt käima.

Investeerimisklubi on täna selles kohas väga paljuski tänu Markole ja sellele drive'ile, mis tal on.

Ma olen talle selle eest ülimalt tänulik, sest ta on lihtsalt suurepärane inimene. Me hakkasime Tartus üritusi tegema üle pühapäeva, nii et pühapäeviti tulid investorid kokku. Mingi aja pärast kolisime me mõlemad Tallinnasse tööle ja siis tegime üritusi nii Tallinnas kui ka Tartus, mis tähendas, et me olime põhimõtteliselt kogu aeg Tartu ja Tallinna vahel maantee peal.

Mida see lugu mulle idee ja järjepidevuse kohta õpetas

Ma õppisin sellest, et idee võib tulla ühe inimese peast ja ühe paberi pealt, aga elama hakkab ta alles siis, kui tuleb keegi, kes toob sinna järjepidevuse. Mina oskan asju käima panna ning Marko oskab neid hoida ja kasvatada, ja kumbki meist ei oleks seda üksinda ära teinud.

Kui ma vaatan täna neid inimesi, kes klubist läbi käisid ja nüüd oma asju teevad, siis on mul nende üle täiega hea meel. Sellest ajast peale ei ole ma oma avastustega enam üksi olnud, ja juba ainuüksi selle pärast oli see kõik seda väärt.

Kui sul on sahtlis mõni mega joonis, siis kutsu oma kaheksa sõpra kokku ja räägi neile sellest.

Ja kui ühel hetkel starter enam käima ei lähe, siis ära jäta asja sinnapaika, vaid küsi kelleltki, et äkki teeme koos.