Minu jaoks kaotust ei eksisteeri. Ma olen seda varemgi öelnud ja ma ise usun sellesse, kuigi võib-olla on see selline pime ja loll usk. Mind on see igal juhul edasi viinud.

Vaata, sa mängid malet ja kaotad ühe etturi. Kas sa oled nüüd kaotanud? Mäng käib ju veel. Okei, oletame, et sa kaotad selle mängu, aga turniir käib edasi, ja kui sa kaotad turniiri, siis tuleb järgmine turniir.

Ma vaatan oma tegemisi täpselt samamoodi. Kui midagi ei tulnud välja, siis ma sain sellest kogemuse ja õppisin midagi, ning nüüd lähen ma selle teadmisega edasi. See, mis mul enne puudu oli, on mul järgmisel korral juba olemas.

Sa kaotasid ainult ühe etturi ja mäng käib veel, nii et ära otsusta selle põhjal tervet turniiri.

Miks on kõige tähtsam kogu aeg liikuda ka siis, kui tulemust veel ei paista

Kui sa võtad ühe asja ja teed iga päev midagi selle jaoks, siis sa arened selles. See võib võtta kaks, kolm või viis aastat, aga selle ajaga õpid sa inimesi tundma, saad aru, kuidas asjad toimivad, ja proovid läbi erinevaid võimalusi.

Mina usun, et sellisel liikumisel on väga suur jõud. Hetk, kus ma ütlen endale, et kõik, ma annan alla ja see asi ei toimi, ongi minu jaoks see koht, kus teekond seisma jääb.

Inimestena oleme me muidugi kärsitud ja tahaksime, et homme oleks kõik valmis. Meie tahtsime konverentsi tehes samuti, et inimesed registreeruksid kohe ja kõik läheks hästi, aga päriselus paned sa sellist asja kokku tükk tüki haaval. Kui sa oled juba kaua teinud, siis võib tulla tunne, et nii palju on tehtud, aga kus see tulemus on. Need on rasked hetked ja mul on neid samuti olnud. Siis aitab mind see, kui ma vaatan suuremat pilti ja seda, mida ma selle aja jooksul õppinud olen.

Ma ei pea iga kord nullist alustama, sest ma saan oma kogemust kasutada seal, kus ma juba tegutsen. Ma hoian visiooni ja muudan samme siis, kui seda on vaja, sest ka keskkond muutub kogu aeg.

Mida Everesti ronimise lugu mulle õpetas puhkamise ja kõrgemale jõudmise kohta

Üks mõte, mis on mind väga palju aidanud, pärineb koolituselt, kus räägiti Everesti otsa ronimisest, ja see mõte on aklimatiseerumine. Sa ronid üles, aga ühel hetkel pead sa tulema laagrisse tagasi, puhkama ja kohanema, ning alles siis saad sa minna jälle kõrgemale. Kogu aeg ainult ülespoole pressida ei ole võimalik.

Ma sain aru, et enda elus on vaja täpselt sedasama. Sa lähed, teed, pingutad ja võtad järgmise asja ette, aga vahepeal tuleb astuda samm tagasi. See ei tähenda enda veel suuremat sundimist, vaid seda, et sa lubad endal korraks aklimatiseeruda.

Mine, mine ja mine, aga siis tule laagrisse tagasi ja aklimatiseeru, enne kui sa kõrgemale lähed.

Minu jaoks tähendab see ka tänulikkust. Vaata, kuhu sa oled juba jõudnud, mis sul juba olemas on, mida sa oled õppinud ja kes on sinu kõrval. Kui ma olen kogu aeg ainult järgmise eesmärgi sees, siis ma ei pruugi seda märgatagi ja mulle tundub, et midagi on kogu aeg puudu. Kui ma aga korraks tagasi vaatan, siis näen ma, et ma ei ole enam seal, kus ma alustasin.

Kuidas puhkamine ja edasi liikumine minu jaoks kokku käivad

Puhkamine ja edasi liikumine käivad minu jaoks koos. Kui ma olen väsinud, siis lähen ma loodusesse ja tõmban juhtme seinast välja, et lasta kehal ja mõistusel taastuda.

Ma ei taha kogu oma teekonda ühe raske hetke põhjal ära otsustada. Vahepeal ongi raske, vahepeal on vaja uut teadmist või teistsugust lähenemist ja vahel on lihtsalt vaja puhata. Kui sa oled juba oma unistuste poole liikumas, siis ma tahaksin sulle öelda, et ära anna alla. Võta see kogemus endaga kaasa, vaata suuremat pilti ja ole tänulik selle eest, mis sul juba on. Ja kui vaja, siis mine korraks laagrisse tagasi, sest mägi on seal ikka olemas.