Kui minult küsitakse, mis mul elus pekki on läinud, siis esimese hooga ma mõtlen, et ei teagi. Ja siis ma saan aru, et tegelikult on mul kogu elu pekkis, ja seda juba esimesest päevast alates. Ma õppisin kõndima ja põmm, lõin pea ära. Õppisin diivani peale ronima, see ei õnnestunud ja ma lõin jälle pea ära. Elu ongi selles mõttes üks pekki minemine teise otsa.

Minu jaoks on sellel aga kaks vaadet. Üks vaade on see, et sul läks pekki, ja teine on see, et sa õppisid midagi. Kõik sõltub sellest, kumma vaate sa valid.

Kuidas minu bluff palgaläbirääkimistel läbi ei läinud ja mis sellest sündis

Ma töötasin müügis ja ühel hetkel vähendati minu palka, mis mulle üldse ei meeldinud, sest ma olin enda meelest päris hea müügimees. Ma läksin juhi juurde ja ütlesin kavalalt, et kuule, mul on selline mõte, et ma tahaksin kuu aja pärast ära minna. Ma lootsin natuke, et ta ütleb selle peale, et ära mine, me paneme su palga ja tingimused tagasi.

Tema aga küsis, et miks kuu aja pärast, äkki lähed kohe. Ma mõtlesin, et aha, nii võib ka või, ja ütlesin, et okei, siis ma lähen. Ma ei teadnud sellel hetkel üldse, mida ma edasi teen.

Just natuke enne seda oli Mikk mulle rääkinud oma ideest teha maailma kõige vägevam investeerimiskonverents, ja seda mitte Eestis, vaid Singapuris. Minu kriitiline mõtlemine ei ole just kõige tugevam, nii et ma ütlesin talle, et davai, teeme ära.

Kuidas kaks tüüpi Eestist Warren Buffettile ja Bill Gatesile külla läksid

Meie plaan oli lihtne: me võtame esinejateks ainult kõige paremad. Mikk oli teinud analüüsi maailma parima tootlusega varahalduritest ja me hakkasime nendega järjest ühendust võtma, kuigi me olime kaks tüüpi Eestist, kes ei olnud ühtegi sellist üritust varem teinud.

Me lendasime Ameerikasse ja läksime Omahasse Berkshire Hathaway peamajja. Seal oli valvelaud ja me ütlesime, et nii, me tulime Warren Buffettile külla. Valvur vaatas meid, ütles, et Warren Buffettit siin ei ole, ja palus meil ära minna. Me kirjutasime siis Warrenile väga ilusa pika kirja ja jätsime selle koos Eesti meenemündiga sinna lauale, nii et Warren Buffettil on nüüd Eesti meenemünt olemas.

Hiljem saime tema assistendilt kirja, kus tänati meene eest ja öeldi, et kahjuks ei saa härra Buffett meie konverentsil osaleda, sest ta on hõivatud Berkshire Hathaway juhtimisega. Me küsisime, et okei, aga äkki saab siis tulla Charlie Munger, ja meile vastati, et Charlie Munger ka ei saa, sest tema on samuti hõivatud Berkshire Hathaway juhtimisega.

Seattle'is olime me ühel teisel kohtumisel ja siis tekkis mõte, et Microsofti peamaja on ju siinsamas, lähme proovime saada Bill Gatesi. Me sõitsime kohale, läksime valvelauda ja ütlesime, et tahaksime kohtuda Bill Gatesiga. Mõne aja pärast tulid turvamehed ja seletasid meile viisakalt, et härra Gatesiga niimoodi kohtuda ei saa, mille peale me jätsime sinna väikese kirja ja läksime viisakalt ära. Muidugi me saime aru, et pigem see ei õnnestu, aga me lihtsalt ei pannud endale piire ette.

Mida Mikk mulle õpetas olukorra kohta, kus tõenäosus on 99 protsenti sinu vastu

Selle mõtteviisi õpetas mulle Mikk ja see on väga huvitav. Kui tõenäosus on 99 protsenti sinu vastu ja sa proovid sada korda, siis ühe korra saad sa ikkagi pihta, ja kui sa proovid kakssada korda, siis saad pihta kaks korda.

Kui sa teed ainult ühe katse ja lõpetad, siis läkski see katse sinna 99 hulka. Aga see üks õnnestumine võib tulla ka kohe esimesel korral või viiekümnendal, sest sa ei tea ette, millal ta tuleb. Sellepärast ei tohi enne ära lõpetada, kui tõenäosus on saanud võimaluse teoks saada.

Kui tõenäosus on 99 protsenti sinu vastu, siis proovi sada korda ja ära lõpeta enne, kui see üks kord kätte jõuab.

Täpselt nii see meil läkski. Me lendasime Jim Rogersi juurde ja rääkisime talle oma visioonist, mida me teha tahame ja miks me seda teeme. Ta vaatas meid ja imestas, et kust te olete, Eestist, aga ta nägi, et meie visioon on tugev ja et need mehed teevad asja ära, ning ütles, et ta tuleb. Kui meil oli Jim Rogers olemas, oli järgmiste esinejatega juba palju lihtsam rääkida. Tuli Brian Tracy, kes aitas meid ka ise oma nõu ja ideedega, ning pärast seda tulid järjest võimsamad esinejad.

Miks me ei saanud seda, mida tahtsime, ja miks ma seda ikkagi kaotuseks ei pea

Meie eesmärk oli alguses saada kohale 10 000 inimest ja lõpuks tuli neid üle tuhande. Paljud suured varahaldurid ütlesid meile ära muu hulgas sellepärast, et nad ei esine tasulistel konverentsidel, ja selle saime me teada alles siis, kui olime juba nende uste taga käinud.

Kas see läks siis pekki? Ühtepidi võib nii öelda, sest me ei saavutanud eesmärki, mille olime endale seadnud. Teistpidi saime me hakkama asjaga, mis tundus alguses täiesti võimatu.

Ma näen, et kõige rohkem kannatavad need inimesed, kes ei tunnista endale pekki minemisi ja arvavad, et nad ei tohi eksida. Ma ei tea, võib-olla tuleb see kuskilt koolist. Aga elu ongi selline, ja tegelikult on kõige ägedam koht just see, kus kõik läheb pekki, sest seal sa õpid kõige rohkem. Oluline on ainult see, et sa ei jääks kinni haletsusse ja tundesse, et kõik on pekkis ning elu lihtsalt juhtub sinuga.

Igal pekki läinud asjal on kaks vaadet: üks on see, et läks pekki, ja teine on see, et sa õppisid.

Mina õppisin sellest konverentsist muu hulgas seda, et ma ei taha enam kunagi kogu oma eluenergiat ühte asja panna. Proovima peab ja suurelt peab mõtlema, aga seda saab teha ka rütmis.