Kuni põhikooli lõpuni ei teadnud ma üldse, mida ma elus tahan, ja kui päris aus olla, siis ma isegi ei teadnud, et mul on õigus siin elus midagi ise luua. Ma arvasin, et kõik on ette kirjutatud ja et asjad käivad nii, nagu valitsus ütleb, nagu tööandja ütleb ja nagu kõik teised ütlevad. Minu osa on lihtsalt selle järgi teha.

Ja siis sattusime sõpradega filmi „The Secret“ peale. Täna ma näen, et selles filmis on päris palju poolikut infot ning et reaalsuse loomisest saab rääkida märksa sügavamalt, aga tookord oli see minu jaoks väga tugev tõuge. Ma sain esimest korda aru, et mis iganes ma elus soovin, seda saan ma ise luua, ja see mõte pani mind täiega käima.

Vaatasin filmi ühe korra ära, läksin koju ja vaatasin teise korra, siis kolmanda. Kui ma õigesti mäletan, siis vaatasin seda mingil perioodil kokku umbes viisteist korda, sest ma tahtsin selle põhimõtteliselt pähe õppida. Panin kõik kirja, tegin endale unistuste tahvli ja kirjutasin oma unistused lahti. See oli hästi vabastav tunne, sest kuigi mul neid asju ei olnud ja ma ei teadnud, kust ma need saan, oli mul järsku luba proovida. Ma olen väga tänulik, et ma nii noorelt sellega pihta sain.

Mis mu unistuste tahvli peal oli ja miks ma end pärast mõttetuna tundsin

Kui ma nüüd ausalt tagasi vaatan, siis oli seal tahvli peal kõik hästi materiaalne: palju raha, uhke auto, uhke kodu ja muidugi Lamborghini. Lisaks oli mul eesmärk saada kaheksateistaastaselt miljonäriks, mis tundus mulle tol hetkel täiesti loogiline plaan.

Kaheksateistaastaselt ma miljonär ei olnud ja siis tundsin ennast täiesti mõttetuna. Ma mõtlesin, et see manifesteerimine ei toimi ja et kogu see asi on üks jama, sest ma olin ju kõik kirja pannud ja tahvli teinud ning ma pidin selle saama, aga ei saanud. See oli minu jaoks päris korralik kriisimoment.

Ma tegin tahvlit kaks korda ümber ja viimase tõmbasin lõpuks seinalt maha, sest ma sain ühest huvitavast asjast aru. Need unistused, mis ma sinna olin kirjutanud, ei olnud minu enda unistused. Kuna ma ise ei osanud veel midagi tahta, siis hakkasin tahtma seda, mida jõukad ja edukad inimesed minu arvates võiksid tahta, ehk siis ma hakkasin tahtma teiste inimeste unistusi.

Ma ise nimetan seda egopõhiseks unistamiseks, sest see ei tulnud hingest ega südamest, vaid soovist paista kellegi teise moodi.

Miks sa lood oma ellu seda, mida sa tunned, mitte seda, millest sa mõtled

Hiljem hakkasin aru saama, et taotlusi saab seada kahest erinevast kohast. Üks koht on mõistus ja teine on süda, ning enamik minu toonaseid unistusi tuli mõistusest, mistõttu puudus nende sees igasugune tunne. Ma kirjutasin üles midagi, mida ma justkui peaksin tahtma, ja tundsin ennast selle juures tegelikult mitte eriti õnnelikuna.

Öeldakse, et sinust saab see, millest sa enamiku ajast mõtled. Mina ütleksin seda natuke teistmoodi: sinust saab see, mida sa enamiku ajast tunned. Kui ma mõtlen, et tahan jõukaks saada, aga tegelikult tunnen kogu aeg, et ma ei saa hakkama ja et mul on halvem kui teistel, siis ma loon endale juurde just seda tunnet, et ma ei saa hakkama.

Sama kehtib hirmu kohta: kui ma elan hirmus, siis loon ma seda endale kogu aeg juurde ja maailm muutub minu jaoks järjest kurjemaks. Minu jaoks muutus see alles siis, kui ma küsisin enda käest, mida ma tegelikult tahan. Mitte seda, mida tahab minu mõistus või ego, et olla teistest parem, vaid seda, mida soovib minu sisu.

Kuidas ma saan aru, mida ma päriselt tahan ja mida ma praegu vajan

Minu jaoks algab see sellest, et ma vaatan hästi ausalt oma praegust elu. Sa võid korraks silmad kinni panna, sügavalt sisse hingata ja küsida enda käest, kuidas sa ennast praegu tunned. Võib-olla on sees pinge või ärevus, võib-olla on tunne, et sa ei saa asjadega hakkama.

Ja siis küsi edasi, mida sa tunda tahaksid. Mina näiteks tahan tunda kergust, ja siis ma mõtlen, mis asi see kergus on: see on see, kui mul on õlad lõdvemad. Ma tahan tunda ennast õnnelikuna, ja õnn on minu jaoks see, kui mul on väike muie näos ning seest on mõnus ja soe. Mida rohkem ma sellele tundele mõtlen, seda rohkem ta minus juurde tuleb.

Sealt edasi võib küsida veel lihtsamalt: mida ma praegu päriselt vajan? Võib-olla vajan ma magamist või puhkamist, võib-olla tahan minna dušši alla või sauna. Kui saun teeb mind praegu õnnelikuks, siis ma lähengi sauna, ja niimoodi hakkan ma tegelikult juba uut reaalsust elama. Enesetunne paraneb ja siis tekib tahtmine teha midagi veel, näiteks minna trenni.

Kas ma vajan päriselt seda autot ja seda kella või vajan ma tegelikult hoopis head enesetunnet, mida ma loodan nende asjade kaudu saada?

Ma ei ütle sellega, et ilusat asja ei tohi tahta, sest muidugi tohib. Aga kujuta ette, et kõigil inimestel on täpselt samasugune auto nagu see, millest sina unistad. Kas sa tahaksid seda siis ikka sama palju või oli asi rohkem selles, et sa tahtsid selle kaudu kuhugi kuuluda?

Üks lihtne harjutus järgmiseks korraks, kui kellelgi läheb sinust paremini

Kui sa saad kokku inimesega, kellel läheb väga hästi, ja ta räägib sulle sellest, siis pane tähele, mida sa sel hetkel tunned. Kui sa tunned, et näed, temal läheb, aga minul küll nii hästi ei lähe, siis sa lood endale juurde just seda, et sul ei lähe.

Samal hetkel võid sa aga proovida tema üle päriselt rõõmustada ja öelda talle, et sa oled tema üle täiega õnnelik. Proovi see tunne päriselt kätte saada, mitte ainult sõnu öelda. Minu jaoks hakkas sealt väga palju muutuma, nii rahaga kui ka suhetega.