Me tegime Mikuga kolm aastat ühte üritust ja tegime seda iga päev. See oli World Wealth Creation Conference Singapuris ning plaan oli luua maailma kõige vägevam investeerimiskonverents, kuigi me olime kaks tüüpi Eestist, kes ei olnud kunagi midagi sellist teinud ja kellel ei olnud välisriigis ühtegi tutvust.
Ma arvan siiani, et see on üks kõige raskemaid asju, mis ma elus teinud olen, ja samas üks suuremaid saavutusi. Meil oli nii palju läbirääkimisi ja nii palju lende, et see oli lihtsalt pöörane. Lõpuks tuli kohale üle tuhande inimese 39 riigist, Eestist tuli 58 inimest, ja laval olid teiste seas Jim Rogers ja Brian Tracy. Esinejad elasid Marina Bay Sandsis, selles hotellis, mille katusel on laevakujuline bassein, ja seal katusel pidasime ka järelpidusid. See oli täiesti teine maailm.
Aga ma tahan rääkida sellest, mis hinnaga see kõik tuli, sest just see hind muutis minu arusaama edust.
Kuidas ma töötasin viimase kuu peaaegu ööpäev läbi ja mis mu kehaga juhtus
Paar nädalat enne üritust oli meil veel hulk kokkuleppeid sõlmimata ja isegi alade ehitus ei olnud paigas. Kes on ise üritusi korraldanud, see kujutab ette, mida see tähendab. Suur osa lõpetamisest jäi minu peale ja ma lihtsalt töötasin kuu aega enam-vähem ööpäev läbi.
Ma töötasin seal kuumuses ja niiskuses, sõin seda, mis parasjagu ette juhtus, ega joonud piisavalt vett, sest me ei osanud pinge all enda eest eriti hoolitseda. Samas avanes minu sees selline potentsiaal, mille olemasolust ma varem ei teadnud, ja ma lihtsalt tegin ja tegin ja tegin.
Umbes nädal enne üritust tundsin ma, et vasak näopool vajub kuidagi ära, ja ma ehmatasin korralikult. Läksin külma dušši alla, hingasin seal rahulikult, puhkasin natuke ja sain selle kuidagi tagasi. Pärast seda viisin ürituse lõpuni.
Üritus ise oli võimas. Lavade ja alade kujundus tuli meeletult ilus, esinejad kiitsid ning pärast kirjutati meile mitmest riigist ja küsiti, kas me ei tahaks oma konverentsiga nende juurde tulla. Ja mina olin selle kõige keskel täiesti tühi.
Mis vahe on päevaenergial ja eluenergial ning mille pealt mina seda tegin
Tagantjärele mõtlen ma sellest niimoodi, et meil on olemas päevaenergia ja meil on olemas eluenergia. Kui me ei ela päevaenergia pealt, siis hakkame paratamatult kasutama eluenergiat, ja mina tegin seda konverentsi eluenergia pealt.
Pärast üritust tundsin ma, et kui ma sama tempoga edasi lähen, siis ma väga kaua vastu ei pea. Ma olin emotsionaalselt tühi ja täiesti apaatne. Meil olid Mikuga plaanid teha konverentsi veel mitu aastat ja võimalused olid selleks olemas, aga me lihtsalt ei suutnud, sest jõudu ei olnud enam kummalgi.
Mis edu see minu jaoks on, kui ma olen midagi suurt saavutanud, aga ei jaksa sellest ise enam rõõmu tunda?
Kuus kuud Peipsi ääres, kus ma ei teinud midagi peale selle, mida päriselt tahtsin
Ma läksin maale Peipsi järve äärde ja olin seal kuus kuud. Võtsin kõik endale vabaks ja leppisin endaga kokku, et teen midagi ainult siis, kui tuleb tunne, et ma tahan seda teha.
Ma mediteerisin ja õppisin kitarri mängima. Alguses lihtsalt tinistasin, aga mul tekkis kitarriga kuidagi väga hea suhe. Proovisin minna magama siis, kui päike loojub, ja tõusta siis, kui päike tõuseb, ning jätsin ära alkoholi ja kohvi ehk kõik selle, mis oli mind seni kunstlikult käigus hoidnud. Ja siis ma lihtsalt laadisin, laadisin ja laadisin.
Mul ei olnud sel ajal ühtegi saavutust ette näidata, aga tunne hakkas mu sees kasvama ja ühel hetkel märkasin ma, kui mõnus mul on. Selle perioodi sees on ka üks asi, mida ei ole mugav öelda. Ma olin konverentsi nii palju endast pannud, et jätsin oma toonase suhte täiesti unarusse ega andnud sinna energiat, ja on täiesti arusaadav, et teisele inimesele niimoodi ei sobi.
Kas ma teeksin seda kõike uuesti ja mida ma täna edu all mõtlen
Minult on küsitud, mis on kõige pöörasem asi, mis ma elus teinud olen, ja kas ma teeksin seda uuesti. See konverents ongi see asi, ja ma teeksin seda küll, aga teistmoodi. Ma ei teeks seda enam eluenergia pealt, vaid prooviksin luua rütmis ja harmooniliselt.
Ma ei kahetse seda kogemust, sest tänu sellele sai Investeerimisfestival hiljem kasvada nii suureks ja ägedaks ning me õppisime sealt meeletult palju. Aga edu tähendab minu jaoks täna midagi muud. Kõrvalt võib paista, et ma olen edukas, kuid päris küsimus on see, kas ma ise seda edu kogen.
Minu edu võti on see, et ma teen tööd nende osadega endas, mis ei luba mul edu, rõõmu, õnne ja armastust kogeda. See on selline pimeduse töö, kus ma pesen seal enda sees pesu. See on vahel nõme, aga ma olen selle kõik ise sinna loonud ja seega ise ka puhastan.
Edu on minu jaoks natuke nagu õnn ja rahu ning kõige selle all on armastus.
Mida puhtamaks ma saan, seda mahlakamalt saan ma kõike seda kogeda. Mitte lihtsalt nii, et ma sain jälle midagi saavutatud, vaid nii, et ma päriselt tunnen seda, mis mu elus juba olemas on.