Pärast Singapuri konverentsi istusin ma maal Peipsi ääres ja tundsin, et mu sisekõne on täiesti rappa läinud. See jutt käis mu sees umbes nii, et ma ei saa hakkama, ma olen nii väsinud, näed, energia sai otsa ja ma ei jõua enam. Ma kuulsin seda iga päev ja võtsin seda täiesti tõe pähe.

Lugesin sel ajal ühte raamatut alateadvuse jõust ja seal oli mõte, mis mind käima pani. Sinu sisekõne on sinu enda loodud ja see väike hääl seal sees on tegelikult nagu sinu sõber. Ta ei saboteeri sind ega taha sulle halba, vaid kordab lihtsalt seda, mida sa oled talle õpetanud.

Mina olin talle õpetanud, et me ei saa hakkama, ja nii ta siis ütleski mulle: kuule, Tõnis, me praegu ei saa hakkama. Ta kordas seda nii palju, et ma olin sellest mingil hetkel lihtsalt väsinud. Ma sain aru, et olin teinud enda peal autosugestiooni, ainult et vastupidises suunas, ja kui ma tahan oma sisekõnet muuta, siis pean ma seda häält õpetama teistmoodi rääkima.

Kuidas ma hakkasin endale iga päev ütlema, et kõike on piisavalt

Ma hakkasin endale mantrat sisendama ja minu mantra oli, et kõike on piisavalt. See tuli üsna loomulikult, sest see oli ainus normaalne asi, mida ma endale tol hetkel öelda oskasin.

Mul oli sel ajal tunne, et ma olen teistest maha jäänud. Ma elasin päris palju oma säästudest ja portfellist, vaatasin teisi inimesi ja mõtlesin, et nemad on ette läinud ning et mina oleksin võinud teha teistsuguseid otsuseid. Selle kõige all oli tunne, et mul ei ole piisavalt ja et ma ise ei ole piisav.

Ja siis ma ütlesin endale, et kõike on piisavalt, minust piisab ja ma olen piisav. Alguses vaidles hääl mulle vastu ja ütles umbes nii: kuule, Tõnis, meil on sinuga teistsugune kokkulepe, ei ole kõike piisavalt ja me ei saa hakkama. Aga ta ütles seda nagu sõber, kes hoiab vanast kokkuleppest kinni, mitte nagu keegi, kes tahab mulle haiget teha.

Ma ütlesin edasi, et mul on piisavalt ja et sellest, et ma olen siia ilma sündinud, juba piisab. Ma ütlesin endale, et minult võib kõik ära võtta ja minust piisab ikka, sest juba see, et ma olen olemas, on piisav.

Sellest, et ma olen sündinud, piisab, ja ma ei pea oma olemasolu kellelegi ühegi saavutusega tõestama.

Mis juhtus siis, kui mu sisemine hääl ühel päeval ise sama lauset ütlema hakkas

Hääl proovis veel mitu korda mind tagasi tuua sinna, kus me ei saa hakkama. Seal on selline väike lõtk sees, sest ta ei usu sind kohe, kuna sa võid ju lihtsalt jama ajada. Öeldakse, et harjumuse ümberlülitamiseks kulub 21 päeva, ja mõned raamatud ütlevad, et lausa 30 kuni 60 päeva, nii et ma lihtsalt kordasin seda lauset endale järjest iga päev.

Ja siis ühel hetkel ütles see hääl mulle umbes nii: kuule, sa oled seda nüüd nii palju öelnud, et äkki ma hakkan ka seda ütlema. Ja ta hakkaski. Kõike on piisavalt, mina olen piisav, mul on piisavalt raha, ma olen õnnelik, järvest piisab, loodusest piisab ja kõigest piisab. Mul oli tunne, et see hääl hakkas mu sees peaaegu tantsima.

Kõige huvitavam on selle juures see, et väliselt ei olnud mitte midagi muutunud. Mul ei olnud ühtegi uut saavutust ja ma ei olnud midagi loonud, aga valu, stress ja pinge hakkasid mu sees lahustuma. Ma mõtlesin, kui ilus kõik on, sain lõpuks puhata ja mu sisekõne taastus.

Minu sisemine hääl on mu sõber ja ta räägib mulle seda, mida ma olen talle ise õpetanud.

Mida sa võiksid proovida, kui sinu sees käib jutt, mis teeb sind väiksemaks

Ma ei taha öelda, et ühe lausega saab kõik korda. Mul ei ole distsipliin kõige tugevam ja see vana jutt tuleb vahel ikka tagasi, eriti siis, kui ma olen väsinud. Aga nüüd ma tean, et selle häälega saab rääkida ja et temaga saab rääkida sõbralikult, nii nagu sa räägiksid sõbraga.

Kui sinu sees käib praegu mingi jutt, mis teeb sind kogu aeg väiksemaks, siis proovi sama. Vali üks lause, mida sa tahaksid enda sees kuulda, ja ütle seda endale hommikul, õhtul ja jalutades. Ära ehmata, kui hääl alguses vastu vaidleb, sest tal on sinuga lihtsalt vana kokkulepe ja uue sõlmimine võtab natuke aega.